UUE-SUISLEPA MÕISAKOMPLEKS

Mõisa peahoone kõrvalt möödus tol ajal väga tähtis ja palju kasutatud Viljandi- Tartu, Viljandi- Valga maantee. Kuna Oiu silda üle Suure- Emajõe veel polnud, Pikasilla sild aga oli olemas, siis oli see ainuke maantee maismaa mööda liikumiseks. Juba muinasajal oli suure strateegilise tähtsusega Viljandi-Tarvastu-Suislepa-Tartu maantee, mida kasutasid nii reisijad, kaupmehed, sõjaväed kui ka lõunanaabrite röövsalgad. Suurte liikumis-teede ääres elada on alati olnud tulus kuid riskantne. Kindlasti väga soodsa asukoha pärast kujuneski selle tee äärde mõisakompleks.
Uue-Suislepa mõis asus Õhne jõe kõrgel vasakkalda vallseljakul e. oosil, mille kunagi moodustasid mandrijää sulavetest kihiti settinud kruus ja liiv ning Suislepa ümbrus oli üleujutatud Suur Võrtsjärvest, siis valdav osa pinnasest oli liivane. Sellega seoses oli elumaja vundamendi rajamine keerukas. Parun kurtnud juhuslikule rändajale oma muret. Pärimuse järgi ei jäänud härrastemaja vundament ehitamisel kuidagi pidama, vaid hakkas pragunema. Siis pakkus keegi rändav vandersell oma abi hea tasu eest. Läks tõi kanepist köie ja koos töölistega leotas köit Õhne jões. Seejärel mähiti köis ümber vundamendi. Kuivades tõmmanud köis pingule ja praod kadunud vundamendist ning mees teeninud kopsaka summa. Ehitus võis jätkuda. Samal vundamendil püsib mõisahoone ilma ühegi praota tänaseni. Mõis on ehitatud kohapeal valmistatud tellistest ja maakividest. Ka vajalikud naeled tahusid Suislepa sepad. Ehitustööd kestsid 1805. aastast kuni mitmesuguste erinevate töödega 1811. aastani. Klassitsistlikku mõisakompleksi kuulusid peahoone pargiga, tõllakuur, meierei ja valitsejamaja, õunakelder koos all asuva jääkeldriga ja suur viinakelder. Mõisa peahoone ees oli suur ümar muruplats, mille keskele istutati ehitamise ajal pärn. Ümber pärna, seljaga puu poole oli 8- kandiline pink ( jäljendades katusel olevat platvormi), kus istudes nauditi suveõhtu võlusid. Praeguseks üle 200 aasta vanune pärn on suurepärases vormis. Mõned puud on hävinud kuid üks kuivanud tamm on säilitatud tema majesteetliku välimuse tõttu
( koduloo-uurija Ernst Petersoni materjalidest 1976 ).

MÕISAHOONE

Mõisahoone on põhiosas ühekorruseline kõrge sokli, keskrisaliidi osas kahe-korruseline klassitsistlik hoone, mille peasissepääs on esifassaadi vasakus tiivas. Peasissepääsu ees oli korrusekõrgune kahe sambaga portikus. Sambaid praegu enam pole kuna eelmise sajandi 50-ndaks aastaks olid nad mädanenud ning asendati silikaatkividest ehitisega. Mõisapreili (viimase mõisniku tütar Isabelle) kirjutab oma lapsepõlvemälestustes mõisahoone kohta nii: “Majal oli kaks korrust ja keldrikorrus, tal olid valged seinad ja punane plekk-katus. Loomulikult olid välisseinad väga paksud, toad väga kõrged. Tal oli nagu kõikidel mõisatel aiaküljel veranda ja õueküljel väike sammasportikus. Erinevalt teistest mõisatest oli meie majal katuse keskel väike torn, kuhu perekonnapühadel heisati meie vapi värvidega puna-valge lipp”. Mõisamaja punane katus paistis külalistele puulatvade vahelt juba kaugelt. 1870. aastal meenutab Suisleppa baltisaksa kirjanik Monika Hunnius: “Sõitsime üle silla ja meie ees seisiski ilus vanabalti stiilis härrastehoone väikesel kõrgendikul, avar veranda mähkunud väänkasvudesse. Sealtsamast laskus ka kivitrepp ning muruväljak selle ees ulatus jõeni. Sain heita sinnapoole küll ainult kiire pilgu, sest kohe keeras sõiduk hoovi, jäädes seisma metsviinapuudest raamitud trepi ees, kus kogu pererahvas juba ootas. Järgmisel hommikul näidati mulle kogu sealset elamist. Ilusad ruumid täidetud vana hinnalise mööbliga. Kogu see kraam oli aga segamini: nii oli imekaunist ampiirstiilis medaljonidega kaunistatud tuba täis mööblit ´a la Jacobe, teised ruumid olid pilla-palla sisustatud ampiir- ja biidermeier-mööbliga. Suures saalis seisis astmelise postamendi peal koduorel, seegi puhtast mahagonist. Seintel rippusid vanade meistrite järgi maalitud õlimaalid, kuid nende imekaunid kuldraamid oli õlivärviga üle plätserdatud- sellevandaali tööga oli hakkama saanud keegi esivanematest.” Kas neid tube ei saaks veidi teistmoodi sisustada? ” küsisin ma sõbranna Dorise käest tasakesi, ” Kui imeilus võiks teie maja siis välja näha! ” Mis sa nüüd, see on täiseti välistatud, nii on siin alati seisnud ja nii saab ka edaspidi seisma keegi ei tohi midagi puutuda.” ( Hein, H., Viljandimaa mõisad.Kirjastus Hattorpe, 1999, lk.70 ).Antud mõisahoonet algsel kujul võib näha ka kodu-uurijate poolt kogutud materjalide hulgas ( lisa 3 mõisahoone).
Kuidas maja algselt välja nägi saame teada tänu paruni tütarde Beli ja Verena ning paruni õe Ida mälestuste abiga. (Kirke Rõõmu uurimustöö, Suislepa mõis) Vanaprouad on ka aastaid tagasi Suislepa mõisat külastanud. Rahvas meenutab, kuidas kord aastaid tagasi seisnud Suislepa poe juures kaks üpris eakat daami heledates pikkades pükstes ja lillelistes pluusides. Nad tulnud Tartust bussiga, rääkinud saksa keelt ega osanud mõisat leida. Kohalik mees Villu Aedma juhatanud nad otse koolimaja juurde. Seal tehtud ühine pilt. Prouad olnud väga tänulikud, küsinud mehe aadressi ja saatnud hiljem foto mälestuseks. Need olnud kaks Krüdeneride viiest tütrest. Villu Aedma Tartus elav poeg Väino Aedma peab siiani Krüdeneride sugupuu esindajatega sidet. Tema kaudu ongi mälestused Suislepas elava innustunud kodu-uurija Evi Mari Tamme kätte jõudnud. Verena Lüers sünd. von Krüdener joonistas mälu järgi ka mõisa plaani 1984.

Sokli- ehk keldrikorrus

Soklikorrust läbib piki maja kitsas koridor, millest avanevad uksed kahele poole. Uste asetus pole sümmeetriline. Kui siseneda hoonesse maakivipoolsest küljest, siis vasakut kätt jääb üsnagi tihe uste rida. Mõisa ajal sadakond aastat tagasi, elasid nendes ruumides mõisa töölised. Kui möödunud sajandi 20-ndail aastail mõis võõrandati ja maad jagati asunikele, siis asusid need soklikorrusele elama – igasse ruumi üks perekond. Kui maja 1921. aastal anti koolile, siis asunikud majast ei lahkunud. Põhjenduseks toodi, et oma elamud pole veel valmis. Ka olid asunike kasutada enamik kõrvalhooneid, kus peeti kariloomi. Koolil ja õpetajatel oli aga vaja ruumi nii elamiseks kui ka loomadele. Mõned kõrvalhooned olid ka veel mõisniku kraami täis. Jagelemine osapoolte vahel kestis koos kohtus käimisega 1928. aastani. Ei suutnud kooli aidata ei maavalitsus, ringkonnavalitsus ega vallavalitsus.
Tänapäeval on keldri õuepoolses osas, kus varem elati, mitmed tarberuumid. Nende hulgas laoruumid, õpetajate ja õpilaste riideruumid. Õpilaste riidehoid valmis juba 1969. aastal.
Soklikorruse parempoolses osas (jõepoolses osas) asusid varem mõisa köök, laoruumid, mõisatööliste söögituba ehk peretuba ja liftiruum. Mis ülejäänud ruumides oli, pole kahjuks teada ( Beli ja Verena meenutused ).
Suislepa mõisas remonti tehes leiti ühe keldriseina tagant kinnimüüritud ruum, mille olemasolust ei osanud enamik majas töötavaid inimesi kahtlustadagi. Tarvastu vallavanem Alar Karu arvates müüriti see kinni kunagi Vene ajal, sest sealt leiti igasuguseid nõukogude perioodist pärit esemeid. Millal seal viimati käidi, ei osata arvata. Rõskes ruumis vedeles vanade kooliõpikute ja katkiste mööbliesemete hulgas hulk gaasimaske, põrandalt leiti ka VII sajandi suurele näljaajale pühendatud mälestustahvli killud. Ühes nurgas on säilinud osa kunagisest ahjust. Miks ruum omal ajal kinni müüriti, pole samuti täpsemalt teada.
“Igal mõisal on omad legendid,” ütles muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi. “Samuti on teada üsna palju varjatud tubasid, kuhu mõisahärra pääses oma kabinetist raamaturiiuli tagant” ( Postimees 07.07.2007 ) .