ÕHNE JÕGI
Õhne jõel on mitmeid nimesid: Õhne, Suislepa, Omuli, Omeli, Ömel. Jõe esmamaining on aastast 1478 (Omelsche hecke), sealt ka jõe saksakeelne nimi Ömel. Ühe legendi järgi olevat Õhne jõe nimi vanasti Ahne. Seda sellepärast, et jões elanud näkk, kes olnud ahne inimelude peale. Igal aastal nõudis see ahne näkk endale andamit uppunud inimete näol. Sellepärast siis kutsutigi jõge Ahne jõeks (rahvasuust, jut.Elma Mälk).
Alguse saab jõgi Sakala kõrgustiku lõunaosas olevast Veisjärvest, mis asub 96,3 m merepinnast kõrgemal. Jõe lähtejärv on suur ja madal veekogu, mille pindala on 487,5 ha, keskmine sügavus 1,3 m. Algusosas on Õhne ainult paari meetri laiune ja veevaene, jääb madalvee ajal 3 km pikkuselt koguni kuivaks.
Õhne jõkke suubub ülemjooksul mõlemalt poolt palju ojasid ja kraave. Neid lisandub edaspidigi nii Taageperas, Holdres, Koorkülas, Patkülas. Ka alamjooksul lisandub ojasid. Rulli aleviku all suubub Õhnesse Jõku (Purde, Rulli) jõgi. Siinjuures väike loetelu jõkke suubuvatest ojadest: Ikebera, Raiksilla, Kiviste, Sillaotsa, Kabeli, Antse, Ingaste, Tõldre, Liivre, Tammistusilla, Lagesoo, Matsi, Pokardi ehk Täkste, Lussoja, Koori, Viljakse, Peetrijaani, Kiivike, Ritsu-Koriste, Lõve, Riidaja, Reti, Vooru, Roti ja Randa.
Suur langus ja sügav jõe org on andnud mitmes kohas häid võimalusi vesiveskite ehitamiseks. Enne Teist Maailmasõda töötasid veskid Alal, Taageperas, Holdres, Omuli külas Veski talus Lätimaal, Koorkülas, Asukülas, Patkülas, Lõvel, Tõrvas kaks veskit, Leebiku külas kaks veskit. Käesoleval ajal pole käigus enam ühtki veskit.
Omal ajal asusid jõe läheduses suurfarmid Alal, Patkülas, Roobel, Voorus ja Suislepa külas. Praeguseks on need saasteallikad tegevuse lõpetanud, välja arvatud Vooru, kus ärimehed käivitasid taas tootmise endises suurfarmis.
Üldiselt on jõgi küllaltki puhtaveeline, jõe eri osades on nii kalaliikide arv, kalade hulk ja kalastiku koosseis erinev. Jões on registreeritud 16 kalaliiki: jõeforell, harjus, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, lepamaim, rünt, viidikas, latikas, trulling, luts, luukarits, ahven. Sagedaim liik on haug. Suislepa lõigus oli 1989 (uuringuaasta) kalu võrdlemisi vähe, esines kuut liiki: keskmisel hulgal haugi, alla keskmise arvukuse särge ja ahvenat ning vähearvukalt viidikat, angerjat ja säinast. Õhne ja tema lisajõgede ääres on palju liivakivipaljandeid ja koopaid. Suuremad neist on Koorkülas. Koorküla koobastik on Aruküla ja Helme koobaste järel Eestis kolmandal kohal. Eespool nimetatud Helme koobastikku teab enamasti iga inimene. Varasematel aegadel koosnes see koobastik seitsme üksteisega käikude kaudu ühendatud ruumist, millest mõni oli kuni kolm m. kõrge. Suuremad ruumid olid Vanakurja vats (varisenud ) ja nn Moosese kirik. Koopad on allikate uuristatud, inimesed on neid hiljem laiendanud, kasutamaks neid pelgupaigana. Paljandeid leidub Härmal, Keisri jõe ääres, Kõrgemäe ehk Kõrgekalda paljand, millel kõrgust üle 20 m. Ka Helme veski juures ja Pokardi orus on väiksemaid paljandeid. Ka Jõku jõe ääres Roobel on nn. Nähri põrgud. Meie Suislepa paljand on tänu Jakob Tamme lugulaulule “Urgas” võrdlemisi hästi tuntud.
Jõe seos mõisaga on üsnagi suur. Esiteks ehitati mõis just jõe läheduse tõttu siia, kus ta praegugi asub, lisaks sellele oli jõgi oluline liiklustee Võrtsjärvele. Paruni pere käis tihti (jaanipäeval, paruni sünnipäeval, 31. juulil) Tondi ehk Roosisaarel pikniku pidamas. Jões supeldi, jõel oli mõnus aerutada. Paruniperel oli selleks otstarbeks koguni nii suur paat, kuhu mahtus peale kogu pere.
Veeteena oli jõgi veel möödunud sajandil väga tähtsal kohal. Omal ajal oli Õhne tähtis ka palgiparvetusteena. Sellest jutustas 1940. aastal oma mälestustes Eesti Rahvaluule Arhiivile Voorust pärit J. Kala. Ta rääkis, et u 30 aastat tagasi raiuti metsadest palju palke, mis veeti regedel alla Õhne jõe kallastele, nõnda, et Tõrvast Suislepa sillani oli jõe kallastel näha palgivirnu. Kui jõe jää oli läinud ja vesi alanenud, siis lükati palgid vette ja lasti ujuda Leebiku veskini. Parvemehed kõndisid kahel pool kallastel ja lükkasid pikavarreliste pootshaakidega kaldast eemale neid palke, mis olid otsaga kaldasse kinni jäänud ja sellega takistasid palkide ujumist. Ülemisest Õhne jõe osast palgid kogunesid Leebiku veski tammi ette. Siis päästeti liigvee väravad ja lasti palgid läbi ja lahtiselt edasi Suislepa silla alla. Seal oli jõgi laiem ja veevool otsem. Seal koostati palkidest parved. Esimese parve järele kinnitati teine ja nõnda edasi. Mõnikord kujunes palkidest 40-50 parve järjest. Parvetajad elasid parvedel telkides. Kui Võrtsjärv oli ületatud, kandis Emajõe vool neid Tartuni, kus palgid veest välja tõmmati ja lauavabrikusse veeti.
Õhnest võiks ettevõtlike inimeste abil kujuneda mõnus turismi-ja veespordikompleks. Võimalusi taoliseks tegevuseks on Suislepas ja Õhne ääres piisavalt.